Tooted
Limonaadi ajalugu
AS Tallinna Karastusjoogid ajalugu
AS Viru Joogid ajalugu
AS Valtu Vein ajalugu
Kontakt
Esileht
 

Limonaadi ajalugu

Tänapäeval mahub karastusjookide mõiste alla üsna lai valik mitmesuguseid jooke. Varematel aegadel mõeldi aga karastava joogi all põhiliselt limonaadi või mineraalvett, samuti kalja ja mõdu.

Limonaad tähendas algselt ainult sidrunijooki. Jook on pärit kas Itaaliast või Prantsusmaalt, kus seda juba XVII sajandi esimesel poolel valmistati ja müüdi. Itaalia keeles on sidrun limone, jook limonata. Prantsuse keeles on sidrun limone, jook aga limonade. XVIII sajandil, mil prantsuse keele kõnelemist kogu Euroopas eriti peeneks hakati pidama, võeti prantsuskeelseid sõnu massiliselt üle teistesse keeltesse. Nii jõudis ka sõna limonade läbi prantsuse, sealt aga omakorda läbi vene ja saksa keele eesti keelde kujul limonaad ja rõhuga esimesel silbil.

Juba XVII sajandil tehti esimesi katseid looduslike mineraalvete asemel ka kunstlikke valmistada. Esialgu, tõsi küll, olid need mõeldud vaid ravikümbluste tarbeks. Ravikümblused olid populaarsed, kuid looduslike mineraalvete ravikuurid olid odavad ainult allikate vahetus läheduses. Sõit sinna oli kallis, loodusliku mineraalvee transportimine  tolleaegsete tingimuste juures aga veelgi kulukam ettevõtmine. Võimalus valmistada allikatest kaugel kunstlikku mineraalvett tõotas ärilises mõttes suuri sissetulekuid.
XVIII sajandil tekkisid mitmel pool Saksamaal, Prantsusmaal, Inglismaal ja Šveitsis ettevõtted kunstliku mineraalvee tootmiseks. Tolleaegse tööstuse küündimatus ei võimaldanud aga mineraalvett kvaliteetselt valmistada ja klientuur jäi esialgu kesiseks.
1788. aastal võeti tarvitusele nn. genfi aparaat, mida kunstliku mineraalvee tööstuse tarbeks hakati valmistama Genfis asunud masinatööstusvabrikus. Süsihappegaas saadi väävli ja söögisooda omavahelisel reaktsioonil. Gaas pesti ja juhiti gasomeetrisse, sealt edasi veega täidetud ja erilise segistiga varustatud segamisanumasse. Samasse lisati vajalikud soolad ja segati. Kuna gaseerimine ei toimunud rõhu all, jäi vette ainult tähtsusetu osa gaasi.
Järgnevad aastad kulusid tootmise täiustamisele. 1821. aastal avas saksa arst ja apteegiomanik Friedrich Adolf August Struve Dresdenis kunstliku mineraalvee tehase. Struvel oli õnnestunud välja mõelda senistega võrreldes märksa praktilisem ning täiuslikum agregaat kunstliku mineraalvee valmistamiseks. Toodeti peamiselt Niederseltersi allikate mineraalvee järgi valmistatud vett, mida lühidalt seltersiks kutsuti. Varsti lisandus sellele odavam soodavesi.

Ajal, mil kunstliku mineraalvee aparatuur oli juba küllaltki tootmiskindel ja produktiivne, valmistati marja- ja puuviljajooke ikka nii nagu XVII sajandil – gaseerimata. Üks limonaadi, see tähendab tolleaegse sidrunijoogi valmistamise õpetus oli järgmine:
3 kuni 4 sidruni kollane koorekiht puistatakse puhta allikaveega täidetud kannu, mis kohe kaanetatakse ja paar tundi seista lastakse. Siis lisatakse veele sidrunite mahl ja lastakse taas pool tundi seista. Nüüd nõrutatakse jook 8 kuni 9 korda läbi tiheda linase riide, lisatakse maitse järgi suhkrut ja nõrutatakse veel kahel korral läbi riide. Eriti nauditava maitse ja aroomi annavad puruks tambitud koriander ja kaneel, mis soovi korral linases kotikeses pooleks päevaks jooginõu põhja tõmbama pannakse.

Gaseeritud puuvilja- ja marjajookide massilist tootmist alustati XIX sajandi keskel. Samal ajal muutus sõna limonaad kõikide magusate ja gaseeritud karastusjookide üldnimetuseks.
Vastavalt omaaegsele instruktsioonile võis kunstlike mineraalvete ja kihisevate jookide tootmiseks vajalik aparatuur olla kaht süsteemi:
a) pumpsüsteem, mille juures vesi küllastatakse gaasiga pumba abil saavutatud rõhu abil
lim_pump_v.jpg 
Vasakult: gasomeeter vees ujuva gaasikellaga, mille juures pudelite villimis- ja korkimisaparaat, edasi pump, saturaator (selle tagaküljel anumad gaasi pesemiseks) ja gaasigeneraator.

b) isevoolusüste

       
     
AS Tallinna Karastusjoogid, 2007